„Tõmmunahaline mees krutib põhja merengerütme mängiva raadio nuppe oma näguripäevi näinud sõiduautos, kargab välja ja paigaldab pakkekummiga sõiduki katusele taksoplafooni. Hetkega on autost saanud concho – ehk maakeeli ühistakso. Taksojuht hakkab kätega vehkides üle muusika täiest kõrist “Arríba! Arríba!” karjudes ümber auto käima ja auto katusele põrutama, nii et vaene romu on iga hetk koost vajumas. Hetke pärast ongi autos neli reisijat ja läheb sõiduks. Sõidu ajal conchojuht kasutab piduri asemel pasunat. Võib-olla sellepärast, et concho on piisavalt suur ja romu, et tal sellest kahju pole, aga võib-olla ka sellepärast, et pidurid juba ammu ei tööta. Tegemist on ilmselt tõsisest (või paarist) avariist läbi käinud ja koduste vahenditega üles toksitud sõidukiga – uksepaneele pole (uks käib lahti ainult väljapoolt – käsi aknast välja), kõrvalaknaid pole, katus nagu tähistaevas, põrandal mingid metallplaadid (millele ei julge korralikult toetada – äkki astud läbi). Ainus asi, mis tipp-topp töötab, on raadio. Niisiis sõidame viis minutit ja äkki hakkab metsikult sadama. Chófer jahvatab midagi hispaania keeles ja jagab reisijatele kätte topsikud. Ma imestan, et kas nüüd läheb võtmiseks, aga ei – chófer kannab lihtsalt hoolt, et reisijad liiga märjaks ei saaks – paned oma topsiku suurima enda kohal oleva katuseaugu alla…“

See lugu pärineb aastast 2003-2004, kui käisin AIESECi tehnilisel praktikal Dominikaani Vabariigis. Dominikaan on pindalalt umbes Eesti-suurune riik Kariibi meres – Haiti, Kuuba, Jamaika ja Puerto Rico vahel. Töötasin IT teenuseid pakkuvas ettevõttes tarkvarainsenerina, põhiliseks projektiks aasta jooksul oli ühele lennujaamades maapealse teenindusega tegelevale ettevõttele raportite süsteemi programmeerimine. Töö oli huvitav ning töökaaslased toredad. Aga kuigi töökogemus oli asjalik, ei olnud sellega seotud kõige olulisimad muudatused, mis võõrsil veedetud aasta minu ellu kaasa tõi.

Ladina-Ameerika maades nõutakse üldjuhul kohaliku keele (hispaania või portugali) oskust, mis mul puudus täielikult – teadsin kohale jõudes vaid kolme fraasi – “hola”, “gracias” ja “una chica bonita”. Dominikaani praktikale minnes oli mul omajagu ka õnne – esiteks ei eeldanud mu töökoht hispaania keele tundmist (mu ülemus oli sakslane), ja teiseks oli seal juba mind ees ootamas hea sõber AIESEC Eesti päevilt, kes aitas mul kohalikku kultuuri sisse elada. Esimesed paar kuud oli muidugi täielikult võõrkeelses keskkonnas raske toime tulla, aga hakkasin kohe usinasti õppima ning umbes nelja kuu pärast olin küllaltki hästi võimeline hispaania keeles suhtlema. Poole aasta möödudes nõudsin juba oma kohalikelt sõpradelt, et nad minuga edaspidi hispaania keeles suhtleks. Uue keele äraõppimine ja võimalus suhelda enam kui 400 miljoni inimesega nende emakeeles ongi kõige olulisem muudatus, mille praktika minus põhjustas.

Ladina-Ameerika inimesed on üldiselt elurõõmsad ja stressivabad, laskmata ennast häirida materiaalsetest probleemidest. Ja sealse kultuuri üheks olulisemaks meelelahutuseks ja sotsiaalse suhtlemise vormiks on tantsimine. Dominikaani rahvustantsudeks on merengue, bachata ning loomulikult tantsitakse seal ka kogu Ladina-Ameerikas (ja üle maailma tegelikult) populaarseid salsa’t ja reggaeton’i. Oma esimese merengue-bachata-salsa tantsutunni sain igatahes kohalejõudmise päeva õhtul. Tantsimine hakkas mulle meeldima ning pärast kodumaale naasmist täiendasin ennast selles valdkonnas edasi ning avasin vähem kui 2 aastat hiljem Tallinnas oma Ladina-Ameerika tantsude kooli, mille põhitegevuseks on Ladina-Ameerika tantsude ja kultuuri tutvustamine Eestis, ja mille ümber on praeguseks kogunenud Eesti suurim aktiivsete salsahuviliste seltskond. Olen pärast praktikal käimist jäänud ikka ja jälle sinna kanti tagasi reisima (nüüdseks käinud veel 8. erinevas Ladina-Ameerika riigis).

Kokkuvõtteks on praktika kaugel maal muutnud mu elu ettearvamatul kombel. See on olnud võimalus eneseavastamiseks, panemaks ennast proovile täiesti teistsugustes olukordades ja keskkonnas. Olen näinud palju kauneid kohti, vestelnud väga huvitavate ja eriliste inimestega, osa saanud hetkedest, mis on ülevad ja uskumatud. Olen avastanud endas uusi omadusi ja huvisid, millest varem aimugi ei olnud. Maailm on minu jaoks tükk maad suuremaks ja kodusemaks muutunud.