„Ülikooli esimesel kursusel joonistasin ühel koolitusel pildi sellest, kuidas ma 5-10 aasta perspektiivis näen end töötamas õpetajana. Värskelt majandust õppima asunud tudengina olin enda joonistust vaadates rohkem kui pisut jahmunud. Püüdsin seda mõtet unustada, kuid aastatega muutus soov õpetajana töötada üha tugevamaks. Mis seal siis imestada, et kuu pärast ülikooli lõpetamist olin teel Costa Ricasse, et seal lastekodulastele inglise keelt õpetades mõista, kas õpetamine pelgalt köidab mind või on mul ka eeldusi, et sellega tegelema jäädagi.

Seiklused algasid juba lennujaama saabudes, kui selgus, et mulle polnud kedagi vastu tulnud. Möödus tund. Olin vahetult enne praktikale minemist oma otsuses Costa Ricale sõita kahtlema hakanud ning vastuvõtu puudumine tundus märgina, et targem on kohe ots ringi pöörata, lennukile istuda ja koju tagasi sõita. Ent jonnakalt keeldusin alla andmast ja asusin tegutsema. Vahetasin raha, et telefoniautomaadist AIESECile helistada. Toppisin üksikud saadud sendid igivanasse automaati, lõin ühenduse ja jõudsin öelda „Hola!“ kui juba ühendus katkeski – raha sai otsa. Plaan B-d leiutades hakkas minu suureks üllatuseks seesama telefoniaparaat helisema. Võtsin vastu – teisel pool liini oli minu AIESECi kontaktisik, kes hilinemise pärast vabandas. Kõik sai korda – lennuk lahkus tagasi Euroopasse minuta ja Costa Rica seiklus võis alata.

Seitse kuud Ladina-Ameerikas oli kindlasti mu elu üks rikastavamaid kogemusi, kuigi praktikat valides oli minu jaoks esmase tähtsusega olnud töö kirjeldus – tahtsin kindlasti õpetada. Riik ja kultuur olid pigem teisejärgulised ja seetõttu suhtusin Ladina-Ameerikasse enne praktikale minekut pigem külmalt kui vaimustusega. Sisseelamine võttis aega, kuni ühel hetkel avastasin ladina rütmidega hispaaniakeelse muusika võlu. Edasi läks kõik juba sujuvamalt: keel sai selgeks, puusad liikuma, loco’d sõbrad armsaks, tequila koduseks… võisin nautida elu ladina-maailmas .

Minu praktika keskmes oli inglise keele õpetamine Manos Amigas (Sõbra Käed) lastekodus. Töö lastekodulastega oli mitmekesine – jätkus nii pisaraid kui rõõmuhõikeid. Igaühel neist oli oma kurb lugu, miks nad lastekodusse olid sattunud. Samas, lapsed on ikka lapsed – oskavad leida rõõmu väikestes asjades, õpetaja omale ümber väikse sõrme keerata, vempe visata jpm. Õppisin hoolima ja hoolitsema. Piitsa kasutama ei õppinud, ainult präänikut. Peale inglise keele õpetamise rääkisime Eestist, kokkasime, tegime majapidamistöid, mängisime, sportisime. Ühtmoodi armsaks said nii suured kui väiksed, nii kukupaid kui väänikud. Kui vaid oleks saanud nad endaga kaasa võtta…

Poole aasta möödudes teadsin, et haridus on valdkond, mille arendamise heaks tahan töötada, kuid õpetajat minust ei saa. See oli rõõmus tõdemus, mis elimineeris suure hulga kõhklusi ja kahtlusi (kuigi lõplikult ei ole ma tänaseni loobunud unistusest kunagi tulevikus koolis töötada). Nüüdseks on praktikast möödunud 2+ aastat. Töötan Noored Kooli programmis ning võimaldan võimekatel ülikoolilõpetajatel avastada õpetamise võlu. Kogemusest Costa Rical on selles töös palju kasu olnud. Ma ei kahetse oma otsust, kuidas saaksingi?!?“