„Minu Keenia kogemus oli väga intensiivne ja proovilepanev. Siiani tundub minu jaoks üldse uskumatu, et ma nii julge olin ja läksin. Ja seetõttu ei kahetse hetkekski, sest kui ma poleks läinud just SIIS, poleks ma tõenäoliselt kunagi läinud. Täna enam tõenäoliselt ei julgeks . Kõige suuremad muudatused on toimunud vast mu mõtteviisis ja väärtushinnangutes. See pilt on avaram ja arusaadavam nii mitmel erineval moel, et jääksin sellest lõputult kirjutama.

Kõige vahvamad olid vast need korrad, kui paljude kohalike jaoks olin ma esimene valge inimene, keda nad elus olid näinud. Kui ma tööle jalutasin, siis kõik lapsed jooksid õue ja hüüdsid: “Mzungu! Mzungu!” (‘valge inimene!’) ning vaatasid mind nagu loodusimet. Bussis sõites avastasin, kuidas kusagilt tagareast tuli lapse käsi mind salamisi puudutama. Vahva oli ka koolipäev, kui üks mu heledapäisetest valgetest sõpradest joonistas laua taga ühe pisikese kohaliku tüdrukutirtsuga ja tuli tuuleiil, mistõttu mu sõbral tuli kananahk peale ja käe heledad karvad tõusid turri. Pisikese neegriplika imestus oli meeletu ja silmad väga suured, küsides, mis loom sa selline oled. Kes ei tea, siis Aafrika mustanahalistel pole kätel ja jalgadel karvu .

Läbi selle kogemuse õppisin kindlasti väga palju iseenda kohta – nägin, et ekstreemsetes olukordades saan hakkama ja ei anna alla. Röövimised ja jälitamised olid tavalised, ihuüksi haiglas malaariaga võitlemine, pimedate Aafrika getode vahel ekslemine, värsket saaki närivate lõvide vaatlemine, gepardi paitamine ja palmide all ahvidega võidu puuviljade söömine, korallide ja delfiinide vahel ookeanis ujumine – kes oleks arvanud, et mul õnnestub elus selliseid asju kogeda ja seda ühes kohas. Keenia on kontrastide maa ja sama oli ka minu kogemus. Kõige enam tõid mu ellu midagi uut sealsed inimesed – perekond, kelle juures elasin, ja inimesed, kellega töötasin, kohalikud, nende mõtteviis ja kultuur. Ei ole inimesed midagi nii erinevad, olenemata kontinendist ja nahavärvist.

Ma arvan, et see kogemus räägib minu kui inimese kohta ükskõik millise tööandja jaoks väga palju, näidates, et olen julge ning hakkaja. Läbi selle kogemuse arenesin pigem inimesena, kui professionaalsel tasemel ja see oligi minu eesmärk. Kui enne just mainisin olulisi muudatusi oma maailmapildis, siis andis see kogemus mulle oskusi näha asju makrotasandil, laiemas plaanis, ja parema arusaama sellest, kuidas maailmas asjad toimivad ning on omavahel seotud. Kuna näen oma tänast olevikku ja tulevikku koolitamise ning personalitöö valdkonnas, siis andis see kogemus mulle oskuse mõista erinevaid inimesi ja maailmapilte ehk tõi avarust kõigesse sellesse, mida ma näen end nii täna kui tulevikus tegemas.

Vaatamata kõigile erinevustele, mis on Eesti ja Keenia vahel, oli huvitav näha ka palju sarnasusi toidus, muusikas ja eelkõige inimestes. Peamine kultuuriline kogemus Keenias oli minu jaoks sealne hõimukultuur ja selle ristumine kristliku eluga, mida seal aktiivselt elatakse – kirik, jumal ja selle roll inimeste elus. Sellest oli palju huvitavat õppida, eriti just pereväärtuste osas, mille me siin Eestis oleme võrdlemisi unarusse jätnud. Ja kindlasti swahili keel, mida ma püüdsin ära õppida, kuid selleks oli 3 kuud liiga lühike aeg. Vahva oli kogeda, et swahili keel ja eesti keel on häälduselt täpselt ühesugused, nii et kui ma pidin kohalikele swahili keeles laule laulma, siis tegin seda sama ladusalt kui eesti keeles. Sain endale ka Keenia nime – Nyambura .”