„Olen Kairi. 2007. aasta suvel lõpetasin Pärnu Kolledži turismi- ja hotelliettevõtluse eriala. Mis edasi? Tööle? Need olid küsimused, mis vaevasid mind üsna kaua. Diplom käes, ei tundnud ma ennast nii, nagu kunagi ammu ette olin kujutanud – midagi oli puudu.
AIESEC`i kaudu praktikale mineku otsuse tegin ruttu. AIESEC`i kaudu võõrasse kultuuri elama ja tööle minemise valisin usaldusväärsuse ja kvaliteedi tõttu. Praktika sooritasin Serbias, täpsemalt Põhja-Serbias Ungari piiri ääres. Minu “kodulinnaks” oli Subotica, mõnus 100 000 elanikuga väikelinn.
Serbia on 7. miljoni elanikuga endine Jugoslaavia riik. Põhjanaabriks on Ungari, lõunas Makedoonia, idast ümbritsevad Bulgaaria ja Rumeenia ning läänest Horvaatia, Bosnia Hertsegoviina, Albaania ja nüüdseks ka omaette riik Kosovo.
Mõtteliselt on Serbia jagatud kaheks: põhja- ja lõunaosaks. Serbialased ise kirjeldavad olukorda erinevates osades ühe lausega što južnije to tužnije (mida rohkem lõuna poole, seda kurvemaks inimesed muutuvad). Põhja-Serbia on läänelikum ning majanduslikult jõukam kui Lõuna – Serbia.
Minu praktikatüüp oli management internship. Oma juhtimisalase praktika sooritasin väikeses hotellis peamiselt turundusalaseid ülesandeid täites. Nelja kuu jooksul sain aimu, kuidas hotelli business Serbias toimib. Samal ajal, alles õppides aru saama hotellimajanduse põhimõtetest, otsisin võimalusi, kuidas hotelli turundada ning milliseid meediakanaleid reklaamimiseks kasutada. Samuti tegelesin pakettimise ja uute toodete koostamisega.
Võin täie kindlusega väita, et AIESECi praktikavahetus muutis mu elu palju. Muutusin enesekindlamaks ning avastasin, et elul on mulle veel palju pakkuda. Aeg enne praktikat Serbias muutus minevikuks – suurepäraste mälestuste ja valusate pettumustega, ning aeg pärast praktikat olevikuks – uute väljakutsete ja kogemustega.
Praktika käigus kohtusin väga paljude erinevate kultuurilise tausta ja mõttelaadiga inimestega, kellega sõlmisin palju kasulikke kontakte ka tulevikuks.
Kõige tugevamalt mõjutas praktika mind ennast. Praktika käigus avastasin eneses külgi, mille olemasolust polnud mul enne õrna aimugi. Enne Serbiasse minekut ei pidanud ma ennast väga hea kohanemisvõimega inimeseks. Mulle meeldis, kui mind ümbritsesid tuttavad inimesed ning mulle meeldis elada oma rutiinset elu: käia koolis ja tööl. Kogu selle 4 kuu jooksul muutusin palju avatumaks ning hakkasin nautima ootamatuid (ette planeerimata) olukordi.
Tööst vabal ajal tegelesin peamiselt reisimisega. Nelja Serbias veedetud kuu jooksul sõitsin läbi peaagu kogu Serbia ning külastasin naaberriike Bosniat ja Makedooniat.
Paar päeva enne jõule otsustasime töökaaslasega (Natasha Venemaalt, kes oli samuti Serbias AIESECi kaudu praktikal) külastada Makedooniat ning sealset AIESECi. Mõeldud tehtud. Suboticast Skopjesse otsustasime minna rongiga. Veel paar tundi enne minekut polnud meil õrna aimugi, kuidas oma kodulinnast Belgradi (Serbia pealinna) jõuda. Otsustasime siis raha kokkuhoiu mõttes hääletada. Kuna me elasime Ungari piir ääres, polnud see kaugsõiduautode tõttu kuigi raske. Kohe esimeste minutite jooksul saime täiesti juhuse tahtel jutule rekkajuhiga, kes samuti suundus Makedooniasse. Kell oli juba ~18.00 ja mõtlesime, et vägev oleks otse Skopjesse saada. Olles sõitnud temaga juba 5 tundi, otsustasime Natashaga, et ikkagi ületame Makedoonia piiri rongiga, kuna ei tahtnud oma rekkajuhile pahandusi kaela tuua, sest me polnud kindlad, kas Vene passiga saab üle piiri. Olles aga in the middle of nowhere kell 00.00 öösel oli vaja ostustada, kuhu me ööseks lähme ning kust leiame infot rongide kohta. Helistasime oma sõpradele, kellega olime kohtunud ühel AIESECi konverentsil, kes elasid Kesk -Serbias ning antud juhul meile kõige lähemal. Ja nii tulidki meie sõbrad meile vastu ja võtsid meid keset ööd enda juurde.
Hommikul jätkasime sõitu rongiga. Kui juba arvasime, et võime rahulikumalt hingata, avastasime, et peame pileti eest maksma ning et Makedoonia on teine riik ja seal kehtib teine raha. Palju paanikat ja raha saime lõpuks tänu headele inimestele vahetatud ning piletid ostetud. Siis avastasime, et minu telefonil on aku tühi ja Natasha suutis oma telefoni kohvitassi pillata. Hilisõhtu oli juba kätte jõudnud ning me ei teadnud, kas keegi ikka ootab meid rongijaamas või mitte. Pika hilinemisega jõudsime siiski lõpuks Skopjesse, kus neli rõõmsameelset, hoolimata üle mitme tunni ootamise, AIESECccarit meid ees ootas… See oli üks paljudest “planeerimata” seiklustest, mida praktikal olles kogesin.
Lisaks reisikogemuse võrra rikkamaks saamisele on praktikavahetuse kõige olulisemaks osaks töökogemus. Rahvusvaheline ja kvaliteetne töökogemus on tulnud tööturul palju kasuks. See on muutnud mind palju konkurentsivõimelisemaks, avatumaks, tolerantsemaks ning enesekindlamaks.
Nagu ka eelnevalt mainitud, elasin Serbia põhjaosas. Tänu sellele õppisin tundma palju erinevate kultuuriliste tasutadega inimesi ning ka seda, kuidas erinevad kultuurid koos eksisteerivad. Serbia lähiajalugu on väga kirev ja just põhjas elab koos väga palju inimesi erinevatest riikidest. Üldiselt on serbialased väga sõbralikud ja külalislahked. Väga tähtsal kohal on usk ning perekond – näiteks on täiesti normaalne, kui 30a mees elab koos ema-isaga ega kavatsegi kuskile kolida. Serbialased on ortodoksi usku ning üks tähtsamaid pühasid on slava. Slava on päev, mil iga pere ülistab oma pühakut. Igal perel on oma pühak, mis liigub isaliini pidi.
Praktika AIESECi kaudu muutis mu elu palju. Väga kvaliteetse töökogemuse kõrvalt tutvusin paljude erinevate inimestega, kes avardasid nii mu maailmapilti kui ka tolerantsust kultuurilistesse erinevustesse. Avastasin palju uut ka iseenda kohta. Soovitan AIESECi kaudu praktikale minekut kõigile, kes soovivad midagi muud!“