„Ilus ja hullumeelne Venetsueela, kus kõik on võimalik.”

Elamine ja töötamine Lõuna-Ameerikas on keskmisele kodanikule ilmselt midagi väga kauget ja kättesaamatut. Vähemalt minule see nii oli, kuni kuulsin rahvusvahelisest tudengi-organisatsioonist AIESEC, mis pakub lihtsale tudengile praktikavõimalusi enam kui sajas riigis. Kuna see oli midagi täpselt minule, ei läinud poolt aastatki, kui ma juba Kariibi mere kohal lennukiaknast ärevalt helesinist merd imetlesin. Minu teadmised riigi kohta, kuhu suundusin, piirdusid tuntud presidendi nime ja viimase kahtlaste tegude, Miss Maailmade rohkuse ja kuulsate seebiooperitega ning aeg-ajalt soovisin, et lennuk otsa ümber pööraks. Teiselt poolt oli kõhus jalle mõnus kihelus, mida taolised reisid teadmatusse pakuvad.
Kultuurišokk, mida lahked AIESECi poolsed reisiks ettevalmistajad ennustasid, oli suurem, kui arvata oskasin. Põhjuseks ilmselt see, et pärast aastat Hispaanias arvasin, et olen väga palju näinud ja ei tulnud selle pe alegi, et Euroopa on vaid väike osa suurest maailmast. Esimesed päevad Venetsueelas kinnisideedega, et ühistranspordil on graafik ja pilet, tänavad on puhtad, igal pool on palju poode ja kohvikuid, raha vahetatakse rahavahetuspunktis, autod lasevad jalakäijaid üle tee ja bussijuht ei suitseta, olid päris keerulised. See eest ei hakanud kunagi igav ning iga päev oli täis väikeseid väljakutseid alates õige carrito valimisest kuni kannatlikult kohalike järele- ootamiseni. Carrito on umbes 30 aastat vana ja lagunenud Ameerika auto, mis on ühistranspordi eest. Võtab su peale, kui ruumi on, ja peatub, kus sa vaid soovid. Maracaibos olla neid ligi 30 000.
Kohalikud, kelle järele siin tavaliselt kaua oodata tuleb, on aga äärmiselt lahked ja heatahtlikud inimesed, eriti just võõramaalaste vastu, rääkimata gringodest, kes pole USA-st pärit. Populaarse välismaalase staatuse nautimine teeb teinekord päris kohmetuks. Saab ka palju nalja, stiilis et ma olen Eesti prints jne. Paljudel on isegi aimu, kus Eesti asub, paljud teavad rääkida, et see on uus riik ja maailma kõige tugevam mees on sealt pärit. Loomulikult küsitakse teinekord, kas see on USA osariik.
Venetsueelalastele on äärmiselt oluline nende välimus, ka kõige vaesemad inimesed, kellega ma iga päev carritot jagan, pööravad tähelepanu riietusele ning on alati puhtad ja korralikud. Kahjuks ei saa seda öelda tänavate kohta, mille heaolu pole nii oluline. Õnneks toimuvad siin tihti koristusaktsioonid, millest teatavad suured sildid mõne poliitiku pildiga. Poliitikute pildid ja nimed on suurelt ka väheste uute ja mugavate busside peal, mis siin ringi sõidavad.
Poliitika on siin kirglik teema, rahvas jaguneb presidendi pooldajateks ja vastasteks. Pooldajaid kutsutakse chavistadeks ning nende elu on mugavam ja jõukam. Näiteks minu elamurajoonis pole viimased 4 kuud vett olnud, sest ümberringi käib vilgas ehitustegevus, milleks on vett tarvis. Vett tuuakse õhtuti tsisternautodega. Minu trepikotta aga väga tihti ei tooda. Pahurate naabrite sõnul elavat kõrvaltrepikojas, kuhu iga õhtu vett tuuakse, chavista. Oma korteri veemajanduslahendustesse laskumisega ei taha Lõuna-Ameerika huvilisi ära hirmutada. Naljakas on see, et hetkel restaureeritakse riigi raha eest minu maja fassaadi, selle asemel et kuskilt vett muretseda. Eestlase loogikale jääbki siin enamus asju arusaamatuks ja kaugeks, see eest on aga ainet filosofeerimiseks. Seoses poliitikaga häirivad mind veel pisiasjad, et poest ei leia tihti piima, suhkrut või riisi ning kohalikku rahaühikut bolivari ei saa dollariks vahetada. Kuna panka, kus kulub tavaliselt vähemalt poolteist tundi, mul tihti asja pole, siis see jääb nimekirjast välja.
Töötamise kohta niipalju, et pärast eelpool mainitud kultuurišokki saab ennast rahustada tööl. Kui sõnastik ütleb, et “mañana” tähendab hispaania keeles homme, siis Venetsueelas on midagi tõlkes kaduma läinud ja see tähendab vähemalt ülehomme pluss n päeva. Ajaühikud on siin kõik suure nihkega, sellest on tingitud ka see, et koolitusfirmas, kus ma õpetan, jääb iga kolmas klass ära, kuna tudengid ei tule lihtsalt kohale, hoolimata sellest, et tegemist on ühe kalleima keeltekooliga Maracaibos. Õpilastega, kes kohale tulevad, on aga väga lõbus, sest eestlane tekitab uudishimulikes kohalikes palju huvi, teinekord kutsutakse ka reede õhtuti kooli kõrval asuvasse puhvetisse.
Kui aastake ilma lume, musta leiva ja saunata tükki küljest ei võta, on tegemist väärt kogemusega. Väike ebamugavuste talumine teeb väga erksaks ning kohalike intriigide pealtvaatamine annab aimu, kui rikkalik on inimloomus. Loomulikult kaasneb praktikaga keeleoskus ning arvestatav maailmapildi laienemine ja veidrates olukordades hakkama saamine. Venetsueelas saab ka selle teada, et esmapilgul kõige suuremale jamale leidub alati lahendus, kui ainult pealehakkamist ja kannatust on. Taolisi juhtumisi on Eestis või Euroopas tunduvalt keerulisem leida. Stressi- ja rõõmurohkest Venetsueela argipäevast saab alati põgeneda Kariibi mere randadele, mägedesse, kõrbesse, džunglisse või mistahes kaunisse ja erilisse paika, mida Venetsueela pakub.“