“Peamine mudatus mu elus – jäin peale praktikat Saksamaale elama, kuigi see ei olnud minu esialgsetes plaanides. Kõik minu ootused praktikast täitusid: sain väga palju uusi sõpru ja tuttavaid kogu maailmast, sain töökogemuse, sain oma saksa ja inglise keele teadmisi täiustada ja mul oli suurepärane võimalus reisida kogu Euroopas.

Läksime koos kolme praktikandiga Prahasse. Rentisime autod. Paar aastat tagasi polnud Tšehhi veel Šengeni viisaruumis, nii et piiril oli tolliametnikule tõeline šokk, kui näitasime talle 4 erinevat passi: Kanada, Prantsusmaa, Poola ja Eesti.

Minu firma tegeleb palju tehniliste seadmetega – basseinitehnika hulgimüük. Arvasin, et kuna töötan marketingi osakonnas, siis mul ei ole vaja aru saada, kuidas „x” pump või filter töötab ja arvasin, et pole andekas tehnikas. Aga elu näitas, et tehnika tundmine ei ole eriti raske, nii et praegu küsib isegi juhataja aeg ajalt minult mingit tehnilist informatsiooni.

Töötamine rahvusvahelises keskkonas on alati seotud stressiga. Eriti siis, kui inimene ei tea, kuidas erinevaid raskusi ületada: teine keel, teine kultuur, teised arusaamised, mis on õige või vale. Omal ajal kirjutasin sellest uurimistööd. Mina olen Eesti venelane, kes töötab hispaania kontserni esinduses Saksa turul. Nii et ausõna, ma ei karda enam mitte midagi!  Ma saan praktiliselt vabalt suhelda saksa ja inglise keeles (ka tehniline keel). Ma tean, kuidas motiveerida lõuna-eurooplast töötama siesta ajal ja rahustada põhja-eurooplast. Õppisin, kuidas korraldada enda tööd ja jagada vajadusel ülesandeid teiste vahel. Ja võib olla see on teatud määral kiitlemine, aga pean ennast juba päris heaks spetsialistiks.

Nagu juba mainisin – igal tööpäeval olen saksa ja hispaania kultuuride vahel. Vabal ajal suhtlen nii kohalike sakslastega kui ka praktikantidega erinevatest riikidest (Kolumbia, Brasiilia, India, Poola, Šveits, Venemaa, Ukraina jt). Mäletan, et esimesel kohalikel Aiesec’i jõulupeol oli noori 20. riigist!
Minu jaoks oli suureks üllatuseks see, et sakslased ei ole nii pedantsed ja igavad, nagu raamatutes kirjutatakse. Nad on nii sõbralikud, abivalmid ja avatud. Ja võib olla on nad tõepoolest natuke korralikumad võrreldes hispaanlastega. Aga see ongi nende omapära. Kolme aasta jooksul ei ole mul olnud sellist hetke, kui võiksin öelda, et see sakslaste omadus häirib mind. Ausõna!

Mul vedas, et praktika polnud liiga lihtne. Esimesel kuul oli ainult paberimajandus – pidin panema dokumendid ühest riiulist teise. Aga peale koolitust sain juba osaleda kataloogide koostamisel, seminaride organiseerimisel, reklaamikampaaniate planeerimisel. Oli palju suhtlemist Saksa kirjastustega, Hispaania kolleegidega. Suvel olin 50% tööajast müügiosakonnas, kuna oli palju tellimusi.“